Viies päev

 Ongi kätte jõudnud viies ja ühtlasi ka viimane päev!

Täna käisime kohaliku permakultuuri aiapidamisega tutuvumas. 

Täpsemalt permakultuurist: http://www.permind.eu/

Permakultuur on viis, mis ei kurna loodust, tootlikkus on sama suur või isegi suurem kui monokultuuril ning see kõik on isemajandav! Tegemist on aiapidamismeetodiga, kus kasutatakse vaid seda, mis on loodusele omane. Alustades sellest, et neil on omad loomad, kes aitavad komposteerida, lõpetades sellega, et nad on loonud oma veepuhastussüsteemi, et puhastada ja koguda vett, mida saaks põua ajal kasutada.

Lisaks teevad nad koostööd kohaliku kogukonnaga. Näiteks kohalikud söögikohad, kohvikud ja restoranid toovad neile oma biojäätmed, kohvipaksud jm, mida saab kompostiks kasutada. Omanik ütles väga õigesti - biojäätmed on loodusest tulev energia, mis tuleb loodusele tagasi anda. Üks asi on biojäätmete sorteerimine, kuid teine asi see, mis nendega edasi tehakse - kas need jõuavad ikka loodusesse tagasi? Kuhu ja kellele saaksime meie oma biojäätmed anda, et energia loodusele tagasi anda?

Kord nädalas komplekteerivad nad valmis aiasaadustest kastid ning müüvad need kohalikele peredele. Mõelge kui vahva!
Kumba sina eelistaksid? Kas sõita perega supermarketisse juurvilju ostma või sõita kohalikku tallu, kus lapsed saavad vaadata ja katsuda erinevaid loomi, näha, kuidas nende toit kasvab ning minna koju kastitäie kohalike värskete aiasaadustega?
Kas ja kus on meie kogukonnas selliseid talupidamised? Viime oma õpilased neile külla!

Väga inspireeriv külaskäik! Palju ideid, mida oma aias rakendada ning mida ja kuidas kogukonnana ühiselt looduse heaks teha.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et väärtustagem keskkonda meie ümber. Iga väiksemgi samm keskkonnasõbralikuma käitumise suunas on juba parem kui mitte midagi. Anname neid väärtuseid edasi ka järgmistele põlvedele ning oleme eeskujuks, kuidas loodusesse väärikalt suhtuda. Võib tunduda, et üks inimene ei muuda ju midagi, kuid ühe inimese eeskuju mõjutab ka teiste mõttelaadi ja niimoodi see lumepall veerema hakkabki. Loodetavasti jõuame nõndamoodi ühiskonda, mis loodust säästab.

Olen väga õnnelik, et mul oli võimalus sellel koolitusel osaleda. Ma loodan, et teil oli huvitav minu tegemisi jälgida, ehk saite mõne toreda mõtte või millestki inspiratsiooni.

Minu poolt suur tänu, veel viimane grupipilt ning seejärel annan kirjapulga edasi juba järgmisele koolitusel osalejale.

Neljas päev

 Neljanda päeva alguses tegime taaskoord paar "jäälõhkujat". Võib-olla mõned on juba neist kuulnud, kuid minumeelest olid need päris vahvad, mida võiks teinekord klassiski teha. Jagan teiega ka:

1) "Zip-Zap-Boing-Turulup". Minule meenutas see nagu elektriimpulsi edasi andmist, ainult et plaksuga. Kõik seisavad ringis ning impulsi peab plaksuga edasi andma: 

• kui paremale, siis teed plaksu paremale ja ütled "zip"
• kui vasakule, siis teed plaksu vasakule ja ütled "zap"
• kui tahad impulsi tagasi saata, siis tõstad käed üles ja ütled "boing"
• võid impulsi anda suvalisele ringis olijale üle, vaadates talle silma, viibates kätt ja öeldes "turulup"

Oluline! Kui keegi teeb valesti, siis kõik plaksutavad ja rõõmustavad!

2) Numbrite loendamine ühest kümneni. Üks ütleb "üks", keegi teine ütleb "kaks" jne. Kui mitu inimest korraga ütlevad, siis tuleb algusest teha.

3) Seistakse ringis. Kui juhendaja ütleb "ette", siis peavad kõik ette hüppama ja samal ajal ütlema "ette". Kui juhendaja ütleb "taha", siis peavad kõik hüppama taha ja samal ajal ütlema "taha". Samamoodi ka "paremale" ja "vasakule" puhul.

• Kui on liiga lihtne, võib teha nii, et kui juhendaja ütleb "ette", peavad kõik hüppama ette, kuid ütlema samal ajal "taha". Samamoodi ka muude käskluste puhul.
• Kolmas variant: kui juhendaja ütleb "ette", siis peab hüppama taha, aga ütlema samal ajal "ette".

Päris hea aju treening!

Täna ühe gupitööna mõtisklesime selle üle, millisena võiksid tunnetada meid ümbritsevat keskkonda teised, näiteks nägemispuudega või liikumispuudega inimesed või puu, kelle peal on linnunpesa. Kuidas nemad ennast meie ümber tunnevad? Mis on nende rõõmud ja hirmud? Sellist empaatia-harjutust võiks ka noortega teha. Ehk suunab selline mõtisklus neid vahel mõtlema sellele, mille üle tänulik olla ning mida saaks ise paremini teha, et ka teistel oleks parem.

Lisaks tegime eelmisel päeval külastatud SOS Lasteküla SWOT analüüsi ning seejärel juba enda instituudi SWOT analüüsi, keskendudes looduskeskkonna säästmisele. SWOT analüüs ehk
Strong - mis on meie tugevused, mida me teeme juba hästi

Weak - mis on meie nõrkused, mida saaks paremini teha

Opportunities - millised meid ümbritsevad tegurid on meile abiks

Threats - millised on meid ümbritsevad takistused ja ohud

Nagu eelnevatel päevadel rääkisime, siis keskkonna väärtustamine hakkab meist endast. Mis on sinu arvates meie kooli tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud, et luua loodust väärtustavamat ja loodussõbralikumat keskkonda?

Minu meelest võiksid meil koolis olla sellised prügikastid, mis suunaksid õpilasi prügi sorteerima, näiteks biojäätmed / pakendid / muu prügi. Lisaks võiks kuidagi muudmoodi lahendada puhvetis saiakeste pakendamine - see kilekottide kogus, mis saiakeste ümbert tuleb, ei ole kahjuks kuidagi kooskõlas loodussäästliku keskkonnaga.

Pealelõunal tutvusime San Cristobal de La Laguna vanalinnaga, mis kuulub UNESCO pärandite hulka. Ühe osana jalutuskäigust tegime ka "Maa kõnni" - iga samm, mis sa astud, on 1 miljon aastat. Alustades Maa tekkest kõndisime tänapäevani, tehes peatuse olulisemate sündmuste ajal. Nõndamoodi kõndisime kokku 4,5 km ning ainult 5 sammu enne lõppu tekkisid esimesed inimeste eelkäijad! Selline kõnd aitas mõista, kui lühikest aega on inimesed tegelikult siin planeedil olnud. Ma usun, et nii mõneski ainetunnis saaks sellist kõndi ära kasutada, et aidata õpilastel misiganes valdkonnas inimeste arengut perspektiivi panna. Oleme ikkagi Liikuma Kutsuv Kool ju pealekauba, miks mitte õpilastega jalutades tundi anda?

Looduse seisukohal võttes tuleb küll tõdeda, et Maa on saanud ilma inimesteta väga pikka aega hakkama. Mina küll tunnetasin 4,5km läbi kõndides ja viimase 5 meetri peale mõeldes, et loodus ei vaja meid, kuid meie vajame loodust.

Panen siia üles ka pildid kaartidest, kuhu on kirjutatud olulised pöördepunktid. Pean vabandama, et pildid on kehva kvaliteediga, pildistasin neid käigupealt.

Kolmas päev

 Kolmandal päeval külastasime SOS Lasteküla, mis toetab lapsi ja peresid läbi loodusega suhestumise ja keskendub jätkusuutlikule eluviisile.

Näiteks on toimunud laagrid, kus osalevad erinevate riikide SOS Lastekülade lapsed ning ühiselt on ehitatud looduslikest materjalidest majakesed. Üks eesmärk majakeste ehitamisel on olnud see, et lapsed saaksid külg-külje kõrval tegutseda, areneks nende koostöö, sotsiaalsed oskused, samas ka laste enesekindlus, oskus oma tunnete ja emotsioonidega toime tulla. Kindlasti tuleb ära märkida see, et sarnaselt lastele ei olnud ka juhendajatel esialgseid oskusi majakeste ehitamisel, vaid kõik osalesid protsessis võrdsetena. Majakesi on saanud hiljem kasutada näiteks rahunemiskohtadena, koosolekuteks, mediteerimiseks jne.

Lastekülal on oma aed, kus tuge vajavad lapsed ja pered saavad istutada taimi, juurvilju ja õppida nende eest hoolt kandma. Taaskord väga äge idee! Ühest küljest toetatakse laste ja vanemate vahelisi suhteid, samas õpetatakse looduse eest hoolt kandma. Ka meie tegime näpud mullaseks ja õppisime, kuidas taime varrest uut taime kasvama panna.

Lisaks on neil hobused, kanad ja muud loomad, et lastega loomateraapiat teha ning aeda on pandud üles erinevaid tegevusi, et lapsed saaksid soovi korral omaette millelegi keskenduda. Näiteks on vanad potid-pannid ära värvitud ja seinale riputatud, pandud juurde paar metallist pulka, et nendega häält teha; riputatud üles erinevate tekstuuridega materjale, et oma kompimismeelele keskenduda jne.

Selle jaoks, et aidata erivajadustega noori iseseisvale elule, on Lasteküla töötanud välja sertifikaadid, mis aitavad noortel tööturule astuda. Taakord keskendutakse loodusele, näiteks aiapidamine või looduslikest materjalidest ehitamine, kasutades traditsioonilisi võtteid. Näiteks kuivmeetodil telliste tegemine, traditsioonilisel meetodil plaatide valmistamine (vajalik näiteks vanade kultuurimälestiste restaureerimisel).

Kuidas meie saaksime meid ümbritsevat loodust enda elukeskkonna parandamiseks kasutada? 

Kokkuvõttes on SOS Lasteküla missiooniks toetada laste ja nende perede arengut, keskendudes looduse väärtustamisele. Väga hea näide, kuidas kaks olulist teemat - noorte ja nende perede toetamine ning looduse väärtustamine - kokku liita.

Tegime täna ka esimese grupipildi:

Teine päev

 Teisel päeval võtsime analüüsi alla selle, millised on meie poolt kasutavate toodete mõju keskkonnale, täpsemalt kasvuhoonegaaside tekkele. 

Terve päev olid rühmategevused. Rühmadesse jagunemine toimus üpris vahvalt, võib-olla tahab keegi teinekord kasutada.
Nimelt pidime ruumis suvaliselt ringi liikuma - mida kõrgem on temparatuur, seda kiiremini ning mida madalam, seda aeglasemalt. Seejärel koolitaja ütleski näiteks "kuum tee", "külmkapp", "vulkaani sisemus" jne ning meie pidime oma liikumiskiirust vastavalt muutma. Mingil hetkel ütles, et moodustage X liikmeline rühm ning pidime kohe enda läheduses olevate inimestega rühma moodustama. Keemiaõpetaja võib siinkohal selgitada aatomite liikumist erinevates temperatuurides ning tuua paralleeli aatomitest (üksikutest inimestest) molekulide (rühma) moodustumise.

Esimese ülesandena pidime rühmas panema erinevad tegurid tähtsuse järjekorda - millised inimeste tegevused põhjustavad kõige enam kasvuhoonegaaside teket? Kui olime järjestuse ära teinud, siis saime teada, kui palju meie järjestuses on õigesti ja kui palju valesti. Seejärel saime edasi arutada, mis õige järjestus siiski olla võiks. Hea viis ka õpetamiseks - selle asemel, et järjestus ette anda, lasta õpilastel arvata ning vastuse kallal niikaua arutleda kuni õpilased ise õige vastuseni jõuavad.

Mis on kõige suurem kasvuhoonegaaside allikas? Energia, energia kasutamine, mis tuleb taastumatutest allikatest, peamiselt fossiilsetest kütustest. Hea link, kust erinevate teemade kohta infot, statistikat jm saada: https://ourworldindata.org/

Järjestasime ja visualiseerisime ka spetsiifilisemalt kasvuhoonegaaside tekkepõhjuseid. Taaskord - kõigepealt pidime nimekirjas olevad tegurid enda oletuste järgi järjestama ning alles seejärel saime teada, mis tegelik järjestus on. Siinkohal on oluline just see, et kõigepealt oleks endal aega mõtestada, mis võiks kui palju mõjutada. Tänu sellele tekkis õige järjestuse kättesaamisel üllatusmoment, mistõttu saadud info jääb paremini meelde.  Lõpuks on olulisel kohal just info visualiseerimine. Visualiseerimiseks võib kasutada ükskõik mida, näiteks merekarpe, riideribasid, herneid jne. Loominguliselt visualiseerimine omakorda laseb ajul selle teemaga veelkord tegeleda. Isiklikult tundsin, et selline "arvan - saan info - võrdlen - visualiseerin infot loominguliselt" käsitlus jättis sügavama jälje kui oleks näiteks kellegi teise poolt valmis tehtud diagrammi vaatamine jätnud. Lõpetuseks tegime kokkuvõtte - mis järeldusi infost teha saab?

Teises pooles arvutasime enda ökoloogilist jalajälge ning arutlesime teemal, kellest algab muutus? Kas üksikindiviidi harjumuste muutus aitab kaasa keskkonnaprobleemide lähenemisele? Saime kõigepealt lehe, kus oli toodud hulk erinevaid väiteid. Millistega nõustusime, millistega mitte? Millised väited tekitasid kõige suuremaid emotsioone (kas tugevalt nõustumist või tugevalt vastumeelt)? Taaskord illustreerisime loominguliselt oma mõttekäike.

 

Paraku on nii, et ühiskond ootab, et valitsus midagi ette võtaks, valitsus ootab, et inimesed midagi ette võtaksid. Kes peaks astuma esimese sammu? Olime grupiga ühel meelel, et kuigi keskkonnaprobleemid on globaalne probleem, siis esimene samm probleemi parandamiseks tuleb teha tarbijal. Tootmine käib nii kaua ja nii palju, kui kaua ja kui palju tarbijaid jagub ning valitsus soovib käituda nii, nagu on populaarne. Kui meie tarbijatena muudame oma harjumusi ja käitumist, siis lõpuks on ka valitsus ja korporatsioonid sunnitud oma põhimõtted üle vaatama. 

Kui see tekitas sinus praegu mingit emotsiooni - kas tahaksid nõustuda või vastu vaielda või on sul mõni muu huvitav mõttekäik siia juurde, siis suurepärane! Räägi sellest homme kolleegiga, jagage oma mõtteid. Nõndamoodi see koolitus juba kannab ühte oma eesmärki - panna inimesed keskkonnaprobleemidele mõtlema, sellel teemal rohkem arutlema, oma tegevuste mõju keskkonnale analüüsima ning loodetavasti ka vajalikke samme keskkonnasõbralikuma maailma poole astuma.

Esimene päev

 Esimese päeva alguses saime tuttavaks enda grupiliikmetega. Lisaks minule osaleb kursusel üks õpetaja Lätist ning 11 inimest Poolast. Läbi erinevate mängude saime üksteisega tuttavaks ning õppisime üksteise nimesid.

Paar tegevust, mida tutvumiseks tegime:
Tegevus 1. Pidid enda käes palli ette kujutama, voolima selle mingiks kujuks ning selle kellelegi edasi viskama, öeldes samal ajal enda nime. Järgmine püüdis mõttelise palli kinni, voolis seda taaskord enda nägemise järgi ning ütles enda nime visates järgmisele.
Tegevus 2. Võtsime ringi, igaüks pidi ütlema enda nime, kuidas ta ennast tunneb ja tegema sinna juurde mingi liigutuse. Järgmine pidi ütlema kõikide eelmiste nimesid, tundeid ja tegema žesti ning lisama enda oma.
Tegevus 3. Anti ette üks lause ning igaüks pidi mõtlema välja situatsiooni ning seda lauset selles situatsioonis ütlema.

Teise osana mõtestamise lahti, kuidas jätkusuutlikust käsitleda. Kas paremini töötab hirmupõhine või lahenduspõhine lähenemine? Vastus on väga lihtne ja loogiline: lahenduspõhine lähenemine! Tuleb keskenduda positiivsele - millises maailmas tahame elada ning kuidas seda maailma luua? 

Kuidas muuta hirmupõhine narratiiv lahenduspõhiseks narratiiviks? Rühmaülesandena visualiseerisime erinevatele keskkonnaprobleemidele positiivseid narratiive - mida me selle keskkonnaprobleemi asemel soovime näha?

Tänasest päevast võtan kaasa selle, et tuleks eelkõige keskenduda sellele, mida me soovime näha ning mida selle pildi loomiseks teha saab, mitte sellele, kui palju kahju me loodusele teinud oleme.